Kas autor Axel Munthe on kõigile või mitmele tõlkele kirjutanud eessõnu, pole mul teada. Küll on aga minu ees oleval illustreeritud saksakeelsel väljaandel tema eessõna aastast 1937, niisama on selle järele asetatud eessõna saksakeelsele tõlkele aastast 1931 ja veel eessõna ingliskeelsele tõlkele aastast 1928.
Mingil teel olen ma ka teada saanud, et alguskiri oli ingliskeelne. Axel Munthe on naturaliseeritud inglane, sünnilt rootslane, kes on oma raamatu rootsikeelse väljaande pühendanud Rootsi kuningannale. Ja seda pealegi kuninganna erilise loaga, nagu on viimase poolt sisekaanel rõhutatud. Miks Axel Munthe on vahetanud oma riikkondsuse, ei selgu hästi raamatust ega eessõnadest, nagu jääb tumedaks nii paljugi selles kummalises köites, kus nii mõndagi hoitakse rembrandtlikus müstiliselt veetlevas poolhämaras. Kuid autor vihjab resigneeruvalt naeratades etteheidetele isamaa reetmisest. On ju lugejale ka mõistetav, et rootsi väike rahvas ei tahtnud kaotada teise ja maailmariigi kuuluvusse oma kaasmaalast, meest, kes nii kõvasti on köitnud lugeva maailma tähelepanu.
Selle tähelepanu arvele tuleb ka kirjutada suur huvi, mis tahaks teada Axel Munthe´st õieti kõike ja põhjalikumalt kui lasevad aimata üksikuid vihjed ning saatesõnadega kaasakäivad harvad märkused kirjastuse poolt. Üks märkus näiteks ütleb, et Munthe on olnud ka Maailmasõjas arstiks liitlaste poolel. Ühenduses sellega omab suurema tähtsuse raamatus ühtelugu kohatav, õieti punase niidina läbi käiv mure silmade pärast, mure, mis ei esine küll murena tavalises mõttes, kuid ikkagi tõsiasja mainimisena, et ähvardab pimedaks jäämine. Ja raamat lõpeb õieti sellega, et üks silm enam ei näe.
Aga ometi, kõige valusamad pettumused, üksindus ja isegi pimedaks ning abituks jäämine ei suuda kõigutada kogu tema olemusest läbi hoovavat tänutunnet kõige kauni ja üleva eest, mida see elu temale on andnud.
Axel Munthe oli arst. Sai laialt kuulsaks moearstiks Pariisis, kus ta oli töötanud Pasteur´i juures. Tema kuulsus tõi temale hiljem tohutuid summasid Roomas, kus ta neid kogus oma villa jaoks Anacapris, San Michele jaoks, mis asub keiser Tiberiuse villa varemeil ning osalt koosneb nende varemete sammastest, kapiteelidest, väravaist ja on sisustatud kunstiteoste leidudega, välja kaevatud mullast või tõstetud merest. Maailma suurused on seal Axel Munthe´t külastanud, ja keiser Wilhelm II on seal üht marmorkuju pidanud antiikseks ületamatuseks, kuid viisakuseta tohtrilt pidanud kuulma, et see on Canova tähtsuseta töö, mis talle paraku kaela määritud ja mida ta nüüd peidab roheluse alla, et ta mitte nii silma ei puutuks. Oma eksimatuse veendunud keiser Wilhelmile küllaltki ebameeldiv avameelsus, aga näha on kõige ehtsam Axel Munthe. …
– K. A. Hindrey
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.