“Howards Endi” kohta võib tarvitada samu sõnu, millega tavaliselt kirjeldatakse Dickensi teoseid, kus ühiskonnakriitika on esitatud sooja huumori ja sõbraliku vestmisviisi kaudu ning mille tegelasteks on meeldejäävad karakterid. Romaanis põimub kahe perekonna, Schlegelite ja Wilcoxide elu ja saatus. Õdesid Margareti ja Helenit ning nende venda Tibbyt huvitab ja erutab kõik see, mida Wilcoxid umbusaldavad ja mis on seotud emotsioonidega – kunst, muusika, kirjandus. See on ka mõistetav, pole Schlegelid ju kalgid britid, vaid päritolult vaimsed sakslased, kes peavad iseendamõistetavalt isegi Shakespeare´i saksa kirjanikuks.
Kuid hingelised probleemid ei tohi inimese elu võimust saada. Seda mõistes abiellub Margaret nii õe kui ka mehe sugulaste meelehärmiks lesestunud Henryga, Helen aga ohverdab ennast alamklassist mehele. Romaanis on veel teisigi ootamatuid süžeekäänakuid ja varjatud saladusi, mis kõik viivad tagasi paika, kust raamat algab – Howards Endi, majja, mis on oodanud kõiki tegelasi, sealhulgas ka kirjanikku ennast. Howards End pole ei maa ega linn, see on vahepealne nagu valutu vastus, kuldne kesktee, mida tegelikkuses ei leidu. See on End, lõpp, mis algab siis, kui raamat lõpeb.
“Oh neid ilusaid metsviinapuu lehti! See maja on nendega üleni kaetud. Vaatasin aknast välja ja nägin, et missis Wilcox on juba aias. Ta ilmselt armastab oma aeda. Mis siis imestada, et ta näib vahel roidunud. Ta vaatas, kuidas suured punased moonid õitsele puhkevad. Siis jalutas ta mööda muruplatsi heinamaale, mille üht nurka ma siit paremalt parajasti näen. Tema pika kleidi vedik lohises üle kastemärja rohu, ja kui ta tagasi tuli, olid ta mõlemad pihud täis eile niidetud heina – ma arvan, ta tahtis selle heina vist küülikutele viia, ja kogu aeg ta aina nuusutas seda. Õhk on siin suurepärane. Pärast kuulsin ma kroketipallide klõbinat ja see oli Charles Wilcox, kes seal harjutas, nad on mängudest väga huvitatud.”
Eesti Päevalehe Raamat nr 19, 2005
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.