“Mina, Claudius”

Robert Gravesi tuntuim teos “Mina, Claudius” ilmus ajal, mil pea kogu Euroopas tõstis pead autokraatia ning raskelt kättevõidetud demokraatia ja vabadus seisid silmitsi tõsise ja üleüldise kriisiga. Aasta eest oli saanud Saksamaa kantsleriks Adolf Hitler, Itaalias oli võimul Benito Mussolini.

Kuigi Gravesi raamatu sündmused leiavad aset meie ajaarvamise algusaastatel, olid kokkulangevused Rooma vabariigi lõpu ja keisriigi alguse ning 1930. aastate Euroopa vahel ilmsemast ilmsemad.

Octavianus päästis küll Rooma vabariigi, kuid temast sai ka vabariigi lõpetaja ja Augustuse nime all esimene keiser. Pidevatest kriisidest ning kodusõdadest kurnatud vabariigi ja vabaduse asemel andis ta roomlastele autokraatia, rahu, stabiilsuse ja võimsuse.

Raamatu nimikangelast, valitsevasse dünastiasse kuuluvat Claudiust pidas kogu suguvõsa ohutuks ullikeseks. Keegi ei võtnud tõsiselt meest, kes lonkas ja kogeles ning oli muidu veidravõitu – tänu sellele suutis ta jääda ellu pideva võimuvõitluse, paleeintriigide, salamõrvade ja laushulluse sasipuntras, mida Graves värvikalt kirjeldab.

Juhuse tahtel sai temast, veendunud vabariiklasest ja nõdrameelseks peetust, maailma võimsaima riigi valitseja. Ning nagu Augustus, pidi ka Claudius valima vabaduse ja stabiilsuse vahel.

Äkki kuulsime pea kohal kõva kriiskamist. Vaatasime üles ja nägime võitlevaid kotkaid. Suled langesid alla. Hakkasime neid püüdma. Germanicus ja Castor püüdsid kumbki ühe sule, enne kui see jõudis maha langeda, ja pistsid saagi endale juustesse. Castor sai väikese tiivasule, ent Germanicus uhke sabasule. Mõlemad suled olid verised. Veretilgad langesid üles vaatava Postumuse näole ning Livilla ja Agrippina rõivastele. Ja siis langes ülalt midagi mustjat. Ei tea, miks ma nii tegin, kuid sirutasin hõlma välja ja püüdsin tolle tumeda asja kinni. See oli tilluke hundikutsikas, verine ja hirmunud loomake. Kotkad sööstsid alla, et saaki tabada, kuid mina varjasin seda, ja kui me karjuma ning keppe pilduma hakkasime, tõusid pettunud röövlinnud taas kõrgemale ja lendasid käratsedes minema. Ma olin hämmeldunud. Ma ei tahtnud ju kutsikat endale. Livilla napsas loomakese mu käest, kuid ema, kes oli väga tõsiseks muutunud, käskis hundikese mulle tagasi anda. “See langes Claudiusele,” ütles ema. “See on tema saak.”