Eesti keeleala on suhteliselt sügavalt ja tihedalt liigendatud. Murdelisel killustatusel on mitu põhjust. Osa murdeerinevusi on õige vanad, nende taga on erinevused muistsete hõimukeelte vahel. Osa taas on eri vanusega hilisemad uuendused. Eri paikkondade keeleerinevused suurenesid kuni möödunud sajandi teise pooleni, kui muutunud ühiskondlike tingimuste ja ühise kirjakeele mõjul pidurdus keeleline eristumine ja käivitus vastupidine üha intensiivistuv protsess.
Eesti keele murdeerinevusi mainitakse juba esimestest trükistest alates. Wanradt-Koelli katekismuses (1535) märgitakse erinevusi Tallinna, Tartu, Narva, Viljandi ja Laiuse kandi keeles. Keelelisi erinevusi konstateerib ka H. Stahl (1637). H. Göseken (1660) eraldab Tallinna ja Tartu murde ning märgib Põhja-Eestis erinevusi Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Virumaal ja saartel. A. W. Hupel (1818) eraldab Tallinna ja Tartu murde ning mainib Põhja-Eestis veel Pärnu, Harju, lääne, saarte, Põltsamaa ja Peipsi kõrvalmurret ning Lõuna-Eestis rõuge kõrvalmurret. Konkreetse murdematerjali uurimise tulemusena esitab oma jaotuse F. J. Wiedemann. Lõuna-Eestis eristab ta (1864) Tartu ja Võru murret, põhjaeesti murded jagab (1871) kirde- ja edelamurreteks, mille piiriks esitab mõeldava joone Tallinnast Põltsamaale.
1922 on murdeainese süstemaatilise kogumise algusaastaks Eestis. Kümmekonna aasta pärast esitab kogumistöö organiseerija ja juhendaja A. Saareste oma murdejaotuse, töötab välja kriteeriumid murrete eristamiseks, murdepiiride määramiseks ja annab murdealade iseloomulikud tunnused. Suures osas on need olnud aluseks kõigile hilisematele käsitlustele. Viimane kõiki murdeid hõlmav, kokkuvõttev ja eelmisi korrigeeriv jaotus pärineb A. Kaselt (1965). Selle järgi on eesti keeles kaheksa murret, mis grupeeruvad kolmeks murderühmaks. Neist küll kirderannikumurre üksinda moodustab omaette rühma. Iga murre jaguneb veel murrakuteks, mida on ligikaudu niisama palju kui kihelkondi. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.