“… Minu läbikulunud kalamus kirjutas lõpuni jutustuse viimased read halastamatute mongolite röövretkest meie kodumaa õitsvatesse orgudesse… Usinuse saepurust tolmusena tahaks selle raamatu koostaja ütelda veel palju nende argade Horezmi inimeste kohta, kes ei julgenud ennastohverdavalt võitlusesse astuda rahulikkude hõimude julma hävitaja, metsiku Tšingis-khaani vastu…
…Kui kõik horezmlased oleksid kindlalt ning üksmeelselt viha mõõga üles tõstnud ja enesest hoolimata tulivihaselt kodumaa vaenlase kallale tormanud, siis poleks kõrgid mongolid ning nende punase habemega valitseja poolt aastatki Horezmis vastu pidanud, vaid oleksid alatiseks oma kaugetesse steppidesse varjule pugenud…
… Mongolid said jagu rohkem vastaste kokkuleppimatuse, järeleandlikkuse ning arguse tõttu, kui oma kõverate mõõkade võimu läbi… Julge Dželal ed-Din näitas, et ta mõistis väikese hulljulgete džigittide salgaga mongoli jõuke puruks lüüa…
…Kuid kalamus kukub mu külmaksminevate sõrmede vahelt… Rändaja-derviši jõud raugeb, päevad aga tõttavad, toovad lähemale kättemaksupäeva… Ja ma võin üles kirjutada vaid poeedi luuletusest mõned read:
Nii nagu kevadine vihmahoog,
nii nagu sügisene tuuleiil,
on kadunud mu noorusaeg!
Ma liiga kaua peatunud,
kuid juba kaamelitele
on koormad selga laotud ja
karavan läeb liikvele… …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.