Näidend “Õnne sünnipäevaks, Wanda June” on pikaajalise küpsemise vili. Siingi kordub Vonneguti meelisteema: humaansus vägivalla vastu. Kuna näidend on varustatud eessõnaga, siis andkem selle saamisloo kohta sõna autorile endale:
“Selle näidendi ma kirjutasin, kui olin neljakümne seitsme aastane, kui mu kuus last ei olnud enam lapsed. See oli muudatuste aeg, aeg öelda hüvasti, hüvasti ja hüvasti. Mu avar maja oli muutumas lõppenud lapsepõlvede ja minu enda lõppenud noore meheea muuseumiks.
See oli Codi neemel. Ümberringi elasid aina lesknaised samasugustes majades nagu minugi oma.
Ma jõin tavalisest rohkem ja hakkasin hirmus palju vaidlema, ning mul oli tarvis sellest majast ära kaduda.
Omateada ma olin paremakäeline, kuid äkki leidsin, et kasutan järjest enam ja enam oma vasakut kätt. Sellest sai käsi, mis tegi peaaegu kõik minu andmised ja võtmised. Ma pärisin vennalt, mida tema selle kohta teab. Vend ütles, et ma olevat lapsena olnud mõlemakäeline. Kuid et mind oli õpetatud eelistama paremat kätt.
“Nüüd ma olen vasakukäeline,” ütlesin ma talle, “ja romaanidega on mul nüüd kõik läbi. Praegu ma kirjutan näidendit. Ja edaspidi hakkangi ainult neid kirjutama.”
Ma kirjutasin endale uut perekonda ja uut varajast meheiga. Ma tahsin endale puru silma ajada, aga romaanitondid ei suutnud mind enam aidata. Pidin palkama näitlejad, neile maksma, et nad räägiksid, mida ma soovin, riietuksid, nagu ma soovin, naeraksid, nutaksid, tuleksid või läheksid, millal ma käsin.
Otse välja öeldult: ma tegin oma vana näidendit ümber. Aga vana näidendi oli kirjutanud võõras paremakäeline, kes oli minust viisteist aastat noorem.
Viisteist aastat tagasi korraldasime me naisega Code neemel maailmakirjanduse suurteoste tutvustamise kursused. “Odüsseiat” lugedes ja käsitledes tundus mulle Odüsseuse käitumine kojujõudmisel julmalt mõttetuna. Niisiis ma kirjutasin sellest näidendi, millele panind nimeks “Penelope”.
Ernest Hemingway oli veel elus ja ilmselt hea tervise juures. Seepärast leidsin endal olevat vabaduse kujutleda kaasaegset Odüsseust, kes tunduvalt sarnanes Hemingwayga selle poolest, mida ma tema juures põlgasin, nimelt Hemingwayga kui juba väljasuremise ohus olevate loomade tapjaga, kes ei mõelnudki talle kurja teha.
Näidendit mängiti nädal aega Codi neeme “Orleans Arena Theatre´is”. Selles versioonis oli peategelasel Harold Ryanil järgmine repliik: “Asjad surevad. Kõik asjad surevad.” Pärast näidendi viimast etendust Orleani-teatris kordasin ma neid sõnu oma naisele ja hakkasin jälle novelle ning romaane kirjutama.”
Loomingu Raamatukogu 35/1975. Perioodika, 1975
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.