Radioaktiivsuse uurimisel on suur rahvamajanduslik ja teaduslik tähtsus. Radioaktiivsuse tundmaõppimine võimaldas tungida sügavamale aine ehituse saladustesse, läheneda Maa päritolu ja ea kindlakstegemisele, vallutada tegelikult aatomienergia, avastada uusi keemilisi elemente jne.
Küsimus, kuidas ja millest on ehitatud kõik ained looduses, huvitas inimesi juba igivanadel aegadel. Muistse Kreeka mõtteteadlased oletasid kaks ja pool tuhat aastat tagasi, et kõik maailmas esinevad ained koosnevad üliväikestest nähtamatutest osakestest – aatomitest. Kreeka keelest tõlgituna tähendab sõna aatom “jagamatu”.
Hiljem jäid vanaaja mõtteteadlaste ja filosoofide vaated unustusse ja alles XVIII sajandil hakkas suur vene teadlane M. V. Lomonossov uuesti arendama õpetust aatomitest. Ta väitis, et “kõik ained – kivid, vesi, puit, õhk – koosnevad üliväikestest nähtamatutest osakestest – aineteradest”. Edaspidi tõestati aatomite olemasolu katseliselt. Aatomid on äärmiselt väikesed. Nad pole nähtavad isegi kõige tugevamas mikroskoobis. 1 cm pikkusele joonele mahub 100 miljonit aatomit. Aatomi kaal on tähtsusetult väike. Vesinikuaatom näiteks kaalub 0, 000 000 000 000 000 000 000 0017 grammi. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.