Prantsuse kunst on kogu oma olemasolu vältel asunud Euroopa kunsti arengu tsentris. Ta on võtnud vastu mõjutusi lähematelt ja kaugematelt naabritelt, tema rüpes on tekkinud uued kunstistiilid (romaanika, gootika, rokokoo ja klassitsism). Need on omakorda andnud impulsse teistele maadele ja rahvastele ning pannud taas liikvele uued suunad Euroopa kunstis. Maalikunst on arhitektuuri ja skulptuuri kõrval olnud kord juhtiv, siis jälle sekundeeriv.
Käesolev raamat taotleb sama eesmärki, mis 1965. aastal ilmunud “Kõrgrenessansi suurmeistrid Itaalias” ja 1978. aastal Mai Lumiste, Evi Pihlaku ja allakirjutanu ühistööna ilmunud “Madalmaade maalikunst XV-XVII sajandini” – tutvustada meie kunstisõpradele üksikute maade kunsti sügavamalt. Olgu seegi raamat laienduseks V. Vaga juba rariteediks saanud “Üldisele kunstiajaloole”, O. ja J. Kangilaski “Kunsti kukeaabitsale”, M. Alpatovi “Kunstiajaloole” ja T. Viirandi “Kunstiraamatule noortele”.
Prantsuse maalikunst on olnud läbi aegade pidevas aktiivses liikumises. Selles ei ole olnud niisuguseid plahvatuslikke perioode kui madalmaadel XV kuni XVII sajandini. Iga raamat peab aga millestki algama ja teatud ajal lõpule jõudma. Alguspunkti panek oli lihtsam: suure Frangi riigi jagunemine ja Lääne-Frangi riigi loomine, mis sai aluseks Prantsusmaa tekkele. Siit ka põhjus alustada raamatut nimelt Karolingide kunstiga. Lõpetamisega oli aga asi keerulisem. Otsust jääda peatuma XIX sajandi keskpaika põhjendab asjaolu, et siis oli klassitsism oma arengus lõpule jõudnud ja loovutas koha uutele kunstikontseptsioonidele. Nimelt lõppes koos klassitsismiga üks ulatuslik ajastu kunstiajaloos. Pärast seda tuli juba väga nobedasti uusi kunstiprintsiipe üksteise kõrvale ja järele ning nende vahele punkti panemine olnuks juba hoopiski raskemini põhjendatud. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.