Tol hetkel imestasin esimest korda. Teatasin talle pahuralt, et mind ei ole: seal aasal surin ära! Surin niimoodi vaikselt ilma igasuguse agooniata ja keha jäi maha.
Naine käskis mul magama jääda.
Ma ei jäänud. Tahtsin asja klaariks teha. Mis kuradi moodi ta minuga üldse suhtleb? Täpselt nii ütlesingi. Ta vaatas mind kuidagi kummalise pilguga ja tegi musi.
Siis küsis, et kas ma sõin ka.
Vastasin, et natukene.
Püüdsin uuesti seletada: aasal olles ma lahkusin – lahkusin omal soovil elavate kirjast. Ei, ei! Ma ei tapnud ennast, lihtsalt lahkusin. Nagu Jeesus: Isa, sinu kätte annan oma vaimu! Astusin endast välja ja pärast isegi puudutasin oma keha, veendumaks selle tõelisuses. Seejärel kõndisin niisama ringi ja sõitsin bussiga koju.
Mul kästi udutamine lõpetada, aga kuna ma ikkagi edasi rääkisin, vajutas naine käega mu suu kinni ja ronis mulle otsa.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.