“Kolõma akadeemia”

Kas on mõtet kirjeldada inimväärikust alandavat, isegi ebainimlikku ajajärku, mis ei ülenda – pigem vastupidi – ega sisalda sangarlust? Nii olen endalt korduvalt küsinud.
Pean oma kõhklusi selgitama. Kardan, et ei suuda ammu üleelatud sündmusi tõepäraselt kirjeldada, paljusid ei mäleta, mõned aga on võinud kujutluses moonduda. Elamuste teravus pehmeneb, tuhmub, nad võivad ajas ja ruumis deformeeruda. “Memuaarid on alati subjektiivsed,” on V. Beekman õigusega öelnud.
Aga kui mõtlen sellele, mida paljud süütud inimesed üle elasid ja meenuvad kaaslased, siis arvan, et järg peaks tollest ajast seal kaugel maal siiski järele jääma. Seepärast püüan seda teha nii õiglaselt kui suudan.