“Taasleitud aeg”

„Taasleitud aeg” on viimane, seitsmes köide Marcel Prousti 2500-leheküljelisest romaanist või romaaniseeriast „Kadunud aega otsimas”. Kogu selle hiigeltervikuga on eesti lugeja seni tutvuda saanud kahe „näidisproovi” kaudu – Leili-Maria Kase tõlge „Swanni armastusest” ja Tiina Indriksoni tõlge „Soodomast ja Gomorrast”.

Oma saatesõnas kirjutab tõlkija Tõnu Õnnepalu:
„„Taasleitud aeg” on teatud mõttes suurromaani kokkuvõte ning essents. Üks mina jõuab selles äratundmiseni oma minast, laienedes ja universaliseerudes tohutult oma otsingute käigus, muutudes kõigi minaks – ning kaotades seeläbi nii oma isiklikkuse kui teatud mõttes ka oma tähtsuse. Mis jääb, on kunst, inimese teekond; ja mis jääb teha meil kui lugejatel, on samuti sellele teekonnale, oma mina otsimise ja kaotamise teekonnale asuda. Marcel Prousti „Taasleitud aeg” aga võib olla meile sellel teekonnal kui mitte suureks abiks, siis vähemalt heaks kaaslaseks.”

‘