- Raamat “Nõid”
Neli meest istus kevadisel õhtul tule ümber. Üks hobune krõmsutas ettepandud heinu puu all. Lääne pool kumas taevas kahvatult ja rohekollaselt.
Mehed sõid, aeg-ajalt värsket veiseliha odade otsa pistes ja tulel küpsetades.
“Kui kuu välja tuleb, peaks edasi minema,” lausus üks.
“Kuhu sa ikka tead minna,” vastas teine, “mis siin viga uut päeva oodata.”
Ta katsus sidet, mis oli mähitud ümber pea ja kange läbiimbunud verest.
“Kui saaks kuidagi otseteed Koiva äärde,” otsustas jälle esimene.
Teised kaks olid liiga väsinud, et jutust osa võtta. “Üks hoidis oda pahemas käes, teine oli seotud nööriga kaela ja paksus mähkmes.
“Sakslane sa pole, aga sakslase hobune sul,” lausus nüüd mähitud peaga mees esimesele.
“Võtavad käest jälle ära, kui jõuangi omade juurde.”
“Võta sadul maha, ka valjad kaota ära,” soovitas teine. - Raamat “Lembitu”
Ihameel on tagasi tulemas oma kodust. Suviharja oli jäänud endiseks kolme aasta jooksul, ainult et isa on vajunud nagu rohkem kokku, nagu oleks õhk teda kuivatanud, seesama õhk, mis ei olnudki nii kuiv seal metsade taga. Või oli isa olnud alati niisugune nagu nüüd? Kolme aasta jooksul ei saagi nii palju muutuda, mõtles Ihameel ja ei märganud, kui palju ta ise oli läinud teiseks, kui palju olid muutunud Kaio ja Härm.
Ei märganud nad seda teiste pilkudest. Äidi oli löönud käed kokku, kui ta tuli ukselävele ja nägi kolme härmatanud ratsanikku karvamütsides ja poolkasukais, oli hõiganud tarre, et Ihameel on tulnud, ja oli siis sõbanurgaga pühkinud silmi. Ja kui ta siis hiljem tares oli vaadelnud Ihameelt nagu Kaiotki ja Härma, siis ei olnud ta sõnagi lausunud sellest, et Ihameel on läinud hoopis mehisemaks, et tema pilk on tõsine nüüd ja sügav, nagu mõtleks ta ikka, ja vahest koguni midagi muud kui jutustav, naeratav suu.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.