“Tõde ja õigus. I-V 5 raamatut”

1. raamat
   I osa A. H. Tammsaare viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis. Raamatus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi alguseni. Tammsaare käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga.
   Lootusrikas ja ausast tööst lugupidav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga laenuga ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab peremehe nägemuse järgi saama koht, mis kasvava pere ja järeltulijate eest hoolitseb. Algab elukestev võitlus looduse ja saatuse vingerpussidega, millele lisanduvad veel mõõduvõtmised kiusliku naabrimehe, Oru Pearuga. Mida rohkem väljakutseid Andres elult saab, seda kindlameelsemalt hakkab ta otsima oma tõde ja õigust nii kohtust kui ka kõrtsist, toetudes piiblisõnale.
2. raamat
   II osa A. H. Tammsaare viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmakordselt 1929. aastal.
   Selle osa saamisloos on olulise tähtsusega autobiograafiline element. Nimelt on teose aineks Tammsaare õpingud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis.
   Raamatu tegevus toimub ärkamisaja mõõnaperioodil Tartus Mauruse koolis, kuhu suundub õppima ka Indrek. Koolidirektor Maurus on vastuoluline rahvuslane, kelle sõnul on inimese keel ja kodumaa tema kõige olulisem varandus ja eelkõige tuleb armastama õppida ennast ning seejärel teisi. Maurus õpetab ka Indreku valetama. Direktori jutt on mõistukõneline ja temas kehastub tammsaareliku poeetika keelekesksus. Tihti ei oska Indrek Mauruse mänguga kaasa minna ja võtab kõike liiga tõsiselt. Ta püüab kõike seletada oma teadmiste ja arusaamiste järgi, kuid ikka ja jälle avastab, et asjad käivad hoopis teisiti. Indreku ja Mauruse vahekord on sarnane Andrese ja Pearu kemplemisele, kus ühel osapoolel on ettekujutus maailma toimimisest ja teine osapool seab kõik selle kahtluse alla.
   „Tõe ja õiguse“ II osas kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma ja teiste rahvastega kõrvuti. Raamat kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega. Romaanisarja seda osa on korduvalt lavastatud. Sellele on ohtralt viiteid Eesti kirjanduses, filmis ja teatrikunstis.
3. raamat
   III osa A. H. Tammsaare roomanisarja „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmaskordselt 1931. aastal.
   Romaan käsitleb 1905. aasta revolutsiooni, mil valitseb palju segadust: näib, et harjumuspärane elukorraldus on lakanud ja mõistusel on toimuvast raske aru saada. „Isegi loodus on nagu kaotanud tasakaalu“ – maasikate õitsemine vaheldub lumesajuga.
   Tegevus toimub sügiseses Tallinna linnaruumis, mis on selgelt äratuntav. Õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud meeleolud. Üldine õhkkond on sünge, ilm udune ja rõske. Samas on tegelased eestlastele omaselt pidevas parema maailma ootamise seisundis. Kuna autor koges isiklikult revolutsioonisündmusi ja elas nende keskel, on tõenäoliselt selles „Tõe ja õiguse“ osas esindatud tugevalt autobiograafilisi elemente.
   Tammsaare analüüsib, mis võtetega kasutavad revolutsioonitegijad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk missugused on revolutsiooni psühholoogilised protsessid. Autor väljendab selgelt arvamust, et igasugune vägivallast lähtuv (vabadus)liikumine annab tulemuseks vaid hävingu.
   Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis peituvat pettust – rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks ta sellest kõigest lõpuks eemale astub.
   Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos 30.-ndatel aastatel palju teravat kriitikat nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960.-ndate lõpuni.
4. raamat
   IV osa A. H. Tammsaare romaanisarjast “Tõde ja õigus” pehmeköitelises formaadis.
   Neljas osa kujutab inimese võitlust iseendaga. Läbi sügavamõtteliste dialoogide ja tegelaste pihtimuste saab lugeja heita pilgu nende teadvusse ja hinge.
   Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud Eesti Vabariigi tõusikseltskonnas lokkab korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.
   Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid – mehe-naise võimetus teineteist mõista. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid: armastus, võimuiha ja süütunne ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.
   Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele.
   Mõned kriitikud hindavad “Tõe ja õiguse” IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks.
5. raamat
   A. H. Tammsaare romaanisarja „Tõde ja õigus“ viimane osa pehmeköitelises formaadis.
   Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
   Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.
   Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild.
   Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: “Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.“
   1934. aastal sai Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.

Eesti kirjanik ja semiootik Valdur Mikita on iseloomustanud eestlaste ja „Tõe ja õiguse“ kui eestluse ühe tüviteksti suhet järgnevalt: „Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis üks teine asi ajada.“