“Klaassilmadega Kristus”

Järelpõimik. Lühieepika

Aastakümnete jooksul, alates Soome põgenemisega a. 1943 on Ristikivi kaasa elanud meie kultuurilist ja poliitilist elu eksiilis, väga sageli sõna võtnud julgelt oma arvamist avaldades tagasihoidlikus stiilis ning diskreetsel viisil, nagu see kuulus tema iseloomu juurde. See tohutu materjal pälviks kokku korjamist ja kas või valikunagi uuesti väljaandmist. Nendes peituvad eesti pagulaskonna kultuurielu peajooned ja detailid, mis on juba praegu ununemise ja kadumise ohus. Publitseerimist vajaksid ka ta kirjad ja valik järelejäänud käsikirjalisest materjalist.
Käesolevasse põimikusse on koondatud ainult Ristikivi lühiproosa (novellid, lühipalad, mälestuste katked, reisikirjad). Valik on tehtud ta varasemast toodangust (enne aastat 1043), hilisemast aga kõik kättesaadav. Varasem toodang ei ole arusaadavail põhjusil praegu kättesaadav, sellest ajavahemikust on ometi kaasas kuus pala: “Sillal” (“Looming” 1937) “Õrnasüdameline Tiina” (“Nädal Pildis” 1937), “Kenametsa noor Mihkel”, “See juhtus südaööl” (“Nädal Pildis” 1937), “Esimesed pojad” (“Nädal Pildis” 1938) ja “Klaassilmadega Kristus” (EÜS Veljesto koguteos “Võim ja vaim” 1940).
Kahju, et Ristikivi nooreea lühieepika on jäänud väljapoole haardeulatust. Teame ainult, et (Vt. vastav essee B. Kangro teoses “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”, lk. 92-103) noore Karl Ristikivi (sünd. 1912) trükiristsed toimusid juba varakult, a. 1928 “Uudislehes”. Pärast paariaastast vaheaega jätkus see õige intensiivselt 7-8 aasta jooksul väljaannetes, nagu “Laste Rõõm”, “Lasteleht”, “Esmaspäev”, “Perekonnaleht”, “Jutuleht”, “Vaba Maa”, “Nädal Pildis” jpt. “Teemad olid mitmesugused ja nii nagu sooviti – seiklused, armulood, kujutused maaelust, vahel pisut humoristlikud, ajaloolised teemad, noorsoojutud, vested”, pihib Ristikivi ise.
Ta peab seda omalaadi “tarbekirjanduseks” ja ajab süü rahateenimisele. Kas see oli päriselt nii, on vaieldav. Ristikivi kirjutab ise selle kohta ühes kirjas (allakirjutanule 6. mail 1977): “Muidugi kirjutasin sel ajal raha pärast. Alles hiljem sai see halvaks harjumuseks. Kui oleksin saanud õigel ajal korraliku koha korraliku sissetulekuga, oleks vahest Eesti rahvas minust prii olnud. Aga ikka ainult vahest, sest midagi ei või kindlasti öelda. Kirjutavad ju ka inimesed, kel pärast korralik kodanlik amet. Aga neil on kutsumus.”
Kutsumus või rahateenimine? Lugedes ainult kas või Ristikivi väikest mälestuskildu “Laupäev, veebruar, 1923” selles kogumikus, on selge, milline painajalik huvi kirjanduse vastu elas selle tagasihoidlikus algkooli õpilases, kes oma nime kirjutas selle tagasihoidlikus algkooli õpilases, kes oma nime kirjutas “Karl Ristikivi II”. Et sellest ajalehejutu kannatamatult ootajast ise saab hiljem samasuguste juttude tootja uutele tundmatuile ootajaile, on juba ta saatuseraamatusse sisse kirjutatud. Millegagi peab ennast ju vabandama oma “noorusepattude” puhul! See hoiak kuulub samuti Ristikivi olemusse. Sama kinnitab ka ülaltsiteeritud kirjast ta enese lause: “Aga ikka ainult vahest…”