Kroonikate triloogia (Põlev lipp, Viimne linn, Surma ratsanikud) viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas moraalne kaos ja inimisiksuse laostumine.
Õigupoolest võiksin oma jutustuse nüüd lõpetada. Ateena saabumine oli Kataloonia Suure Kompanii võitluste ja võitude kroon, ja ma ei unusta kunagi seda päeva, kui me linna sisse sõitsime, frangi suurnike lõhkirebitud lippusid kandes. Et Ateena uhkust veelgi rohkem alandada, saatsime kõige ees turkopolid, ja alles siis tulid meie rüütlid, kõik uhkelt riides, et igaüks näeks, kas me olime ainult barbarid ja röövlid, kelleks nende hertsog meid oli sõimanud. Vaevalt oli meil kunagi varem olnud põhjust oma võidu üle nii uhked olla kui nüüd, mil olime löönud kõige paremat ja suuremat sõjaväge, mis selles maailmanurgas leidus. Ja meie võit oli lõplik, sest me olime vaenlase nii maha löönud, nagu me seda kunagi varem polnud teinud.Tõeliste sõjameeste kombel ei olnud frangid meie eest põgenenud, nii nagu tegid seda türklased ja kreeklased, vaid nad olid paremaks pidanud ausas võitluses langeda. Ühe hoobiga olime peremehed kogu maal, sest kui me võitsime Ateena, olid kõik selle maa kindlad linnad niisama hästi kui meie käes.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.