“Sandlipuu jäljed”

Koiduvalgus oli märkamatult viimasedki öövarjud harjutanud. Solomon istus aknaorvas ja silmitses üht Entoto Mariami kiriku külgfassaadidest, nähes vaimusilmas teispool kirikumüüre valgetes puuvillastes ürpides inimesi seina ääres või puutüvede najal kössitamas. Kiriku ümbruses viibis alati haigeid inimesi. Nad ootasid. Suurem osa neist ootas, et surm rutem saabuks. Õhus oli tunda eukalüpti lõhna ja kaheksanurksest õigeusu templist eemal võis tihedas udulinas vaevu linna aimata. Addis Abebat ümbritsesid lopsaka eukalüptimetsaga kaetud mäed, mis ulatusid kolme tuhande meetri kõrgusele. Ka sel ööl olid hüäänid päris majade läheduses röövretkel käinud. Tungides üleujutatud ja poristele tänavatele, otsisid nad luid, kanade jäänuseid, mõnda tarandikust välja jäänud talle või vana ja liiga lombakat peni. Hüäänikarja metsik ulg, mis kõlas justkui hüsteeriline kiljumine, ja nende ohvrite hädakisa lõhestasid öövaikust. Loomadest jäi maha ebameeldiv kirbe hais, mida nad territooriumi märgistamiseks eritasid.

…