“Mashi ja teised lood”

Kui me omi mõtteid sõnades väljendame, pole vahendeid kerge leida. Selleks peab olema tõlkeprotsess, mis on sageli ebatäpne, ja me võime eksiteele sattuda. Kuid mustad silmad ei nõua tõlkimist, mõte ise heidab neile varju – mõte avaneb või sulgub neis, paistab kaugele või kaob pimedusse, püsib kindlalt nagu loojuv kuu, või on siis nagu suitsupääsuke või väsimatu välk, mis kõiki taevakaari valgustab. Need, kel pole sünnist saati muud kõnet, kui nende huulte värin, õpivad silmade keelt – lõputut väljendustes, sügavat kui meri; selget kui taevas, kus mänglevad koit ja loojang, valgus ja vari. Tumma osaks on üksildane toredus, nagu on Looduselgi. Seetõttu teised lapsed peaegu kartsid Subhad, ega mänginud temaga kunagi. Ta oli vaikne ja seltsilisteta nagu keskpäev.