Need, kes on lugenud minu mälestuste esimest vihiku “Kehra metsast maailma”, teavad et minu lapse- ja noorpõlve eesti kirjanikud olid Carl Robert Jakobson, Kreutzwald, Saal, Jaak Järv, Ed. Brunberg-Bornöhe; minu poliitiline isa oli Jaan Tõnisson. Arvukas oli nende võõrkeelsete autorite hulk, kes tulid pärast ja avasid vaate laia maailma. Ent Kehra metsas loetud kirjanikud andsid juba meelsuse ja vaimu, lõid visiooni. See visioon oli Eesti, muistse vaba Eesti legendist tekkinud kaemus vabast kodumaast, mida Kreutzwald nägi kaugelt kasvavat. Nii olid minul ja mu kaasaegsetel kõigil kaks suurt perioodi elus: üks enne ja teine pärast Eesti iseseisvuse sündi. Jumal on mind ja mu naist õnnistanud sellega, et oleme võinud elada neis kahes ajajärgus; meie tütart ja poega sellega, et neil oli au kanda Eesti Vabariigi kodaniku nime. Noortele, keda mul oli nii armas näha täna siin ruumis, soovin, et nemadki näeksid kogu oma tegevuses ettevalmistust ülesandele luua uus Vaba Eesti, võimalikult kindlamal alusel kui endine!
Vanema ea mõnu on see, et aegade kaugenedes väiksemaid ja vahel isega suuri läbielatud vintsutusi võib meenutada teatud huumoriga. Helged daatumid aga, ükskõik kas need tähistavad suuri saavutusi või suuri illusioone, jäävad mällu, loovad imaginatsiooni. Nende ümber tekivad rahvaste kujutelmis legendid ja eeposed, sünnivad “Kalevalad” ja “Kalevipojad”, rahva vaimne raudvara, mis ei roosteta ega kao ka siis, kui võõras rüüstaja hävitaks meie maal viimse eestikeelse trükise.
Arvan, et olen loomu poolest optimist. Kollitusi “viimse päevaga” kuulsin lapsepõlves külajutustajatelt ja ei uskunud neid. Ei usu nüüd ka ennustusi maailma hukkumisest aatompommi läbi! Vaim võidab lõpuks iga relva, ütles Napoloen Bonaparte, ja ometi oskas see suur kapral kasutada relvi ja käsutada ka vaimu. Eesti ja kogu Euroopa tuhandete aastate pikkuses ajaloos on olnud teisigi barbaarseid sajandeid, rünnakuid Narva jõe ja Peipsi tagant, mis löödi tagasi nagu 1919. aastal. Viimane vastulöök oli määravaim meie ajaloos, kuna see realiseeris rahva suurima unistelu, Eesti rahvusriigi. Riik ja rahvas on nüüd võõras orjuses, kuid ükskord tuleb jälle pöörang: “oblastid” kaovad ja Narva-Peipsi igivana piir taastatakse! Minu unistelu on näha seda pöörangu päeva, või vähemalt teada, et teie seda näete!
“Sünnipäeval” (1953)
Sari Eesti Mõttelugu 33
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.