“Narkohollo ehk Florose vabastamine”

“Kiiremini!” huikas kindral. “Pange tahma juurde! Pange tõrva juurde! Et nende silmad ei seletaks!”
Kiirmarsil liikus Narkohollo armee Mihklile ja Geeniusele järele, Dore metsast mööda.
Kuid varsti hakkasid tagaaetavad väsima. Eriti Geenius, kes ei olnud harjunud nii palju jooksma. Nende tempo aeglustus ja armee jõudis järjest lähemale.
“Rutem, veel natuke!” anus poiss Geeniust.
“Äh… Äh… Mis plaan sul oli? Ma ei suuda enam!” lõõtsutas too. Tema jalad takerdusid juba väsimusest mätaste taha ning kopsud ei jaksanud enam hingata. Oli ilmselge, et veel kõige rohkem kümme meetrit – ja siis langeb Geenius maha ega tee enam sammukestki, hoolimata ükskõik kui suurest ohust või hirmust.
“Kohe!” lubas Mihkel ja pidas vaenuväge silmas. Ning kobas Mõõga järele oma puusal.
Seda polnud. Ta oli selle kiire jooksu peal kaotanud.
“Kus mu Mõõk on?” karjatas poiss.
“Mõõk! Mõõk!” hüüdis ta huupi enda ümber ja püüdis läbi tossu mättaid silmitseda. Tema plaan sõltus ju Mõõgast! Kuidas too küll tohtis sellisel hetkel ära kaduda! Mis saab temast ja Geeniusest?
Vaenlane oli juba nii lähedal, et suitsuving ja tahmapilved katsid taeva ning ajasid põgenikud läkastama. Aga Mõõka ei olnud, lihtsalt ei olnud kuskil!
Paanikas Mihkel jooksis tuldud teed tagasi, jättes Geeniuse kurnatult koha peale vaaruma. Kus ometi on Mõõk, kus on? Kui ta ainult näeks paremini!

“Narkohollo ehk Florose vabastamine” on seiklusjutt 8-13 aastastele.