“Reisiraamat”

Mis kassile balderjan, see eestlasele Euroopa, olen ma ütelnud ühes oma eelmises mälestusraamatus. Nüüd püüan seda selgitada. Euroopa tõmbas omil ajul meie inimesi vägevasti. Pole ka ime, sest kõik tsivilisatsioon, kultuur, kunstid ja üldine, kõikjal tuntud ja igal pool tunnustatud ajalugu oli ju sündinud ning toimunud Euroopas. Ehkki olime oma ärkusaja ning kultuurilise eduga saavutanud mõndagi märkimisväärset ja oma ajalooga, eriti Vabadussõjaga võinuksime olla küllaltki tähelepanuväärilised, siis ometi olime kultuuri poolest Euroopaga võrreldes veel lapsekingis ja oma ajalooga tuntud rohkem enestele kui laiale üldsusele; ja lõpuks minevikust ei saa toituda piisavalt olevikus.
Nii siis Euroopasse! Seda pidi nägema. Seda pidi endasse imema. Selle poole pidi püüdma. Euroopale pidi kunagi järele jõudma, seal tunnustust võitma, seal “imet tabama”, ehkki see veel korduvalt paraku tabamata jäi.
Meie ärkusaja sulemehed ja kirjanikud tendeerisid tugevasti Saksamaa ja selle kultuuri poole. Sellest tunnistab ilmsesti vana Isa Jannseni tõlke- ning kohandustoodang. Ka F. R. Kreutzwaldi sidemed saksa kirjanduse ja vaimsusega olid ilmsed. Ja millise vaimustusega Koidula Reini-mail oma abikaasa Eduard Michelsoni seltsis rändas ja määraseid entusiastlikke reisikirju ta sealt omakseile saatis, seda peab olema lugenud ja kirjavahetusest (kuid selles on meie kirjandusloolased üle libisenud ja nii on see üldsusegi ees varju jäänud).

…