“Kärdla”

“Pärige mult Hiiumaa ilusamat kohta – ja ma juhatan teid Kärdlasse, sellesse veetlikusse paika saare kirdepoolsel merekäärul, mis linn tahab olla ja ometi küla on – oma kabedate majakestega maantee-taoliste, kraavidega ribatud uulitsate ääres, kesk pillavat rohelust suve aegus, kes kastanisid ja vahtraid, hõbepajusid ning pihlasid, lepametsa-salku ja teisi nimega ning nimeta puid ja põõsaid, kartulipõllu-lapikesi ja kapsajadasid ning lillepeenraid. /…/ Võid-suvel-üksi enesega olles unistades hulkuda. Suure maantee rohelisel võlvialusel või mööda teisi teesid, niisama varjurikkaid, ehk eksida Näkiaugu kaudu kenasse Kaselaidu ja minna mööda virtsuvat jõemaad läbi lepavideriku ja kaunimate kohtade kaudu kummagil pool kaldaid kuni Alma saareni ligi Hõbetrummi, mis enda ilusa nime eest vabrikukangrutele, kes ehitajatena ta nii kalliks ajanud, et ta puhtast hõbedast oleks võinud olla, tänu võlgneb. /…/ Ja siinsamas on Kirikupõld meelitamas, kus kesk lehtiloovat puiestikku maid vastu võetakse, muusikaga muidugi, ja mille Ohkamisealleel armastajad õhtuti ootamisevalus värisevad – saarte ja toomingate all, ning kus pühapäeviti mööda looklevaid jalgradasid vanemaid inimesi kirikusse näikse minevat – mehi ja naisi.” Nõnda kirjutas Kärdlast 1913. aastal O. Gustavson.