“Neli tuld”

…”Jah, ta oli lihtne rannapoiss, ja ikka veel selleks jäänud. Kuid ah, kuidas oli uudsus teda haaranud, kui too tüdruk oma roosaks lakitud sõrmed ta ellu oli sirutanud. Kui imelik oli olnud, kui talle määrati, millist lipsu ta pidi kandma, millist juuksevõiet juustesse hõõruma, millist hambapastat tarvitama, kuidas lauas istuma, kuidas lusikat hoidma, kuidas noaga ümber käima, mida sööma, kuidas tervitama ja jumalga jätma. See oli vahel vihastavalt naeruväärne, kuid ta õppis, visalt ja vindudes, sest nende nõuete taga olid need erutavalt õrnad, roosaküünelised käed, mis õhtuti talle kaela ümber põimusid.”…