Teine sotsiaalne oskus, mis tuli nüüd omandada, oli tundide kaupa mittemillestki rääkimine. Small talk nii-öelda.
See oli raske! Kurk kuivas ning pähe tulid igasugu segavad mõtted: näiteks Tartu Ülikoolis omandatud vaimuaated, idee, et inimese kõnes peab mingi mõte olema. Rahvuslik psühholoogia ka segas: põhjamaisest kultuurist pärit inimesena on mul kombeks suu kinni hoida, kui mul midagi öelda ei ole.
Kuid Londonis peetakse sellist käitumist – napisõnalisust – tagurlikuks. Kõige solvamaks loetakse vaikimist. Seda ei peeta mitte tagasihoidlikkuseks, vaid kahtlaseks ja imelikuks.
Seetõttu otsustasin ennast kokku võtta. Seltskonnaga pubisse sattudes tõmbasin tahtejõuga tagant sundides kopsud õhku täis ja asusin tähenduseta sõnakombinatsioone õhku paiskama. Harjutamine teeb meistriks: peagi rääkisin nagu muistne oraator. Vahel sattusin nii hoogu, et rääkisin mõne põlise londonlase laua alla.
Tootja | Aime Hansen |
---|---|
Seisukord | kasutatud Raamat on heas korras |
Kaal | 362 |
Kirjastus | Ajakirjade Kirjastus |
Ilmumisaasta | 2011 |
Lehekülgi | 264 |
Mõõdud | Tavaformaat |
Kaaned | Pehmekaaneline |
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.