Hea lugeja!
Jätkan jutustus Vahur-Meelis Vahersalu elukäigust, tema kooliteest natuke raske südamega. Miks? Jutustus võib tunduda mõnes mõttes Oskar Lutsu “Kevade” paroodiana. Kui see tõesti nii on, siis mina pole selles süüdi. Süüdlased on ikka jutustuse kangelased: poisid ja tüdrukud, kes ilmselt jäävad alati ühesuguseks, olenemata riigikorrast, aastaajast ja ilmastikutingimustest. Nad on raudselt veendunud, et on igati kukupaid, asjalikud ja viisakad, ainult et õpetajad, need tüütud norijad, ei taha sellest aru saada. Alles aastate möödudes jõuab sellest aru saada. Alles aastate möödudes jõuab pärale arusaam, et tegelikult andsid õpetajad närve ja tervist säästmata oma parima, et hoolealustes kasvaksid tublid inimesed.
Igas koolis on oma Tootsid, põlualused kaebupunnid Kiired ning armud Arnod ja Teeled, nii nagu igas külas on oma Lible ja kindlasti ka Julk-Jüri. Nõnda on nad olemas ka sellest jutustuses.
Arvan, et need kel on koolipõlvest ja õpetajatest rohkem halbu kui häid mälestusi, on õnnetud inimesed. Mina võin end õnnelikuks pidada.
Tiit Vahemets
(Raamat on mahakantud raamatukogu raamatu)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.