Ühe eestlasest ilmaränduri elust.
Olime jõudnud Barcelonast umbes 15 kilomeetri kaugusele, kui autojuhil kästi tühjal maanteel peatuda. Autouksed avati mõlemalt poolt ja minu saatjad astusid välja, jättes mind juhiga autosse. Üks agent küsis teiselt nii valjusti, et ma pidin seda tingimata kuulma: “Kas sinu püstol on korras?” ja tõmbas oma automaatpüstoli kelku paar korda tagasi, nii et padrunid maha langesid. Siis valgustas ta taskulambiga maad ja korjas padrunid üles. “Korras,” vastas teine ja laskis paugu õhku. “Kas anname talle suitsu ka, enne kui…?” Ta jättis lause lõpetamata.
“Tule välja,” käsutati. Ronisin autost välja. “Eks ole ilus õhtu, niisugusel õhtul on patt kinnises autos istuda. Kas sul endal suitsu on? Võta.” Üks pistis mulle suitsu suhu, teine pakkus tuld. “Kas sa kardad?” küsisid mõlemad korraga. Peaaegu automaatselt vastasin endalegi võõrana tunduva häälega: “Ei karda.”
Tegelikult oli mul ikka õige kõhe tunne küll, kuid olin juba veidi rahunenud, sest ettevalmistused ei jätnud minu saatuse suhtes kahtlusevarjugi ja ma olin juba küps seda vastu võtma. Seisin abituna kolme vaenlase vastas, käed raudus. Nad suitsetasid suurte mahvidega ja küsisid, kas ma tahan veel ühe suitsu ja miks ma nii närviline olen…
Võõrapärase autorinime taga seisab Eestimaal sündinud mees, keda saatus ja küllap ka seiklusejanu paiskas mitmele mandrile ja maale. Pole just palju eestlasi, kes teenisid Prantsuse Võõrleegionis, Hispaania kodusõjas vabariigi poolel osalenuid on küll rohkem, kuid Franco vanglaist tagasitulnuid vahest mõni harv. Autor kirjeldab oma peaaegu uskumatuid elusündmusi asjalikult, värvikalt, kord mõnusa huumori, kord kibeda irooniaga.
Loe sissejuhatust raamatusse meie blogist
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.