Peale eelmise raamatu “Amatöör” ilmumist märkis mitu tuttavat, et neile tuli suure üllatusena, mis jubedad labasused ja roppused kõik minu poolt kaante vahele on pandud. Seletasin, et tegelikult pole see minu, vaid kellegi teise kirjutatud,
kes täiesti juhuslikult minu nime kasutab. Tuttavad naersid, mina punastasin.
Kui nüüd see autor taas ühendust võttis, et ka uue raamatu kaanele mu nime kirjutamiseks luba küsida, võtsin käsikirja hulga hoolikamalt lugeda. Kuidagi ei tahtnud enam inimeste ees häbisse jääda.
Lugesin kõik korralikult läbi. Ei ühtegi roppust. Uurisin ridade vaheltki, äkki on sinna mõni nilbe mõte peidetud. Ikka ei midagi. Pildid tundusid samuti turvalised, et riputa või lastesõime seinale.
Las siis trükib pealegi oma raamatule minu nime, mõtlesin. Eelmisel korral sain ju lausa kellegi Tuglase medali ja puha. See on mul siiamaani sahtlis peidus. Ei julge kellelegi näidatagi – äkki jään veel vahele ja kästakse auhind tagasi tuua. Jube nõme oleks.
Armin Kõomägi
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.