Homo sapiens on kehalise ja vaimse komponendi dialektiline ühtsus, milles kehaline – materiaalne – on primaarne, vaimne aga kehalise funktsioon. Et psüühika on kõrgesti organiseeritud mateeria funktsioon ning eksisteerib üksnes elava aju tegvuse avaldusena, kuulub ta bioloogiliste nähtuste valdkonda. Teiselt poolt on psüühika inimese sotsiaalse olemuse alus, sotsiaalse suhtlemise resultaat ja ühtlasi vahend ning kuulub seega sotsiaalsete nähtuste valdkonda. Sellest tulenevalt on psüühika kui keerukas biosotsiaalne nähtus mitme teadusharu uurimisobjekt. Psüühika olemust, avalduskujusid ning substraati uurivad filosoofia, sotsioloogia, psühholoogia, närvisüsteemi anatoomia, histoloogia, biokeemia ning füsioloogia.
Inimese psüühilises tegevuses ilmneb kõige mitmekesisemaid individuaalseid variante märksa rohkem kui kehalistes funktsioonides. Erinevusi võib leida üksikute psüühiliste funktsioonide osas, näit. tähelepanu liikuvuses ja mahus, mõtlemise kiiruses, mälu mahus ning käepärasuses jne. Erinevused võivad ilmneda inimese kogu psüühilise tegevuse laadis, isiksuse struktuuris, käitumisviisis jne.: on optimiste ja pessimiste, on heldeid ja kitsipungi, on ausaid ja petiseid, on morne ja lõbusaid, on seltsivaid ja seltsimatuid inimesi jne. Kõik need variandid kuuluvad normaalse psüühika ning seega psüühilise tervise raamidesse. …
Valgus, 1977. 242 lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.