Saateks
Iga raamatusõber, kes Multatuli “Max Havelaari” lõpuni on lugenud, mõistab, et see romaan on autobiograafiline.
Ja tõepoolest, Multatuli (lad. k. – olen palju kannatanud, nii mõndagi talunud), õieti Eduard Douwes Dekker,m sündinud 2. märtsil 1820 Amsterdamis hollandi kapteni pojana ja surnud 19. veebruaril 1887 Nieder-Ingelheimis pagulaskirjanikuna, töötas 1838. aastast alates kuni 1856. aastani Hollandi Ida-Indias haldusaparaadis. Siis lahkus ta sealsest teenistusest pärast kokkupõrkeid kohalike võimudega, sest ta varakult arenenud õiglustunne ei lubanud teda jaavalaste ebainimliku ekspluateerimisega leppida.
Tagasi tulnud kodumaale, hakkas ta leiba teenima kirjatööga. Kirjanikuna sai Multatuli kuulsaks just “Max Havelaariga”, mis ilmus 1860. aastal. Kuna autor peale koloniaalrežiimi hukkamõistu ühtlasi paljastas Madalmaade kodanluse maksimaalse kasu saamise poliitikat, säästmata valitsuse liikmeidki, rünnati teda raevukalt. Mõistetud 1866. aastal Amsterdamis süüdi solvamises, oli ta sunnitud emigreeruma Saksamaale.
Aga nimelt nende probleemide tõstatamine sugestiivsel ja kunstiliselt uudsel kujul tegi ta romaanist nii hollandi kui ka maailmakirjanduse tähelepanuväärse teose. Kujundlikkuse jõult võib seda kõrvutada Multatuli enese “Wourtertje Pietersega” (1862/64) mis pajatab poeetilise hingega poisi noorusmaast väikekodanlikus keskkonnas. Hollandi kriitilise realismi suurkujuna ja ateistina jäi Multatuli teerajajaks ning teistele madalmaade kirjanikele eeskujuks, mõjutades ka mitmeid naabermaade sõnameistrid.
Toimetaja.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.