“Feliks õnnelik”

Romaan

… Nii mõnitan sind ja ennast ja julgen su üle naerdagi, mu Issand. Just nii, mu ihu nautides ahju sooja, küllane leivast ja piimast, tubakast joobunud. Aga muidugi sa piitsutad mind jälle karistuseks. Üllatav ja leidlik oled sa, Issand. Oskad alati tabada hella kohta. Lausa aimamatult. Sinu vastu ei saa kunagi valmis olla. Su ees on mu hing kattetu.
Nii häbematuks paisub jälle mu enesetunne küllasel hetkel. Kas sa ei oska suruda oma orja nii maatasa, et ta aeg-ajalt ei muutuks häbematuks su vastu? Või sa ehk ei taha?

…