J. W. Goethe ja Ulrike von Levetzow´ lugu
1927. aastal Wasserburgis sündinud Martin Walser elab Überlingenis Bodensee ääres. Oma kirjandusliku loomingu eest on ta saanud arvukalt preemiaid, nende hulgas 1981. a Georg Büchneri auhinna ning 1998. aastal Saksa Raamatukabuanduse rahupreemia. Teda on autasustatud ordeniga Pour le Merite ning talle on omistatud tiitel Officier de l´Ordre des Arts et des Lettres.
M. Walseri romaanidest on kirjuastuselt Eesti Raamat varem ilmunud “Luigemaja” (1994).
“Enne kui ta Ulriket nägi oli Ulrike teda juba märganud. Kui tema pilk neiuni jõudis, oli neiu vaade juba temale suunatud. See toimus ristikaevu juures, 1823. aasta 11. juuli pärastlõunal kell viis Marienbadis.” Nende lausetega algab Martin Walseri romaan Goethe viimasest armastusest. 73-aastane salanõunik, kes pärast oma naise Christiane surma on jäänud leseks ning on nii kuulus, et teener salaja tema juukseid müüb, armastab 19-aastast Ulrike von Levetzow´d. Neid lahutab 54-aastane vanusevahe, aga Goethe ütleb endale: “Minu armastus ei tea, et ma olen seitsekümmend. Ka mina ei tea seda.”
Aga vanus saab temast võitu. Ühel maskiballil kaotab Goethe tasakaalu ja kukub; samas on Ulrikel teisigi austajaid. Abieluettepanek, mille Goethe siiski Ulrikele teeb, saab põikleva vastuse. Mõistnud oma unistuse lootusetust, kirjutab Goethe “Marienbadi eleegia”.
Martin Walseri romaan “Armastav mees” jutustab loo võimatust armastusest, mis on liigutav, vapustav ja õrn.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.