“Sõnad”

Jean-Paul Sartre (sünd. 1905) ütleb käesoleva teose olevat kirjutanud sellepärast, et ta “vihkab täiskasvanute loodud müüti lapsepõlvest”.
Küpse kirjaniku teostest võiks nimetada autorile laiema kuulsuse toonud novellikogu “Sein” (“Le Mur”, 1939); romaaniseeriat “Vabaduse teed” (“Les Chemins de la Liberte”, 1945-1949), mille neljandat, Vastupanuliikusime aastaisse jõudvat osa “Viimne võimalus” (“La derniere Chance”) Sartre praegu kirjutab; näidendeid – mõnede asjatundjate arvates on dramaturgia ilukirjanik Sartree´i tugevaimaks küljeks – “Kurat ja jumal” (“Le Diable et le bon Dieu”, 1951), “Nekrassov” (1955), “Altona vangid” (“Les Sequestres d´Altona”, 1959) ja Euripidese töötlust “Troojalanna”. Filosoof Sartre´i teest annavad ettekujutuse eksistentsialismi põhiteos “Olemine ja mitteolemine” ja marksismi tunnustav, ent täiendada taotlev “Dialektilise mõistuse kriitika”.
Kõnekamad Sartre´i vastuoluistest vaadetest on teod: loobumine 1964. aasta Nobeli kirjanduspreemiast põhjendusega, et “objektiivselt kujutab Nobeli auhind endast praegu Läänebloki tunnustust”, kirjanik aga “ei tohi siduda ennast ühegi institutsiooniga”, ning 1965. aastal keeldumine varem kokkulepitud loenguteturneest USA-s, kuna ta “mõistab hukka Ameerika poliitika Vietnamis”.

– Tõlkija

Loomingu Raamatukogu 1965 Nr. 25/26