“Lauluväelised”

Raamatu tutvustuseks tsiteerigem alljärgnevalt paari mõttekäiku Herbert Tampere kirjutistest.

1. Rahvuslikust iseloomust ja traditsioonidest: “Iga muutus, iga uus element peab kasvama välja traditsioonist või sellega kohanema, läbi käima kollektiivi “sulatusahjust”. Ilma selleta jääb ta võõrkehaks ning tõrjutakse peagi kõrvale. Kuid tuleb meeles pidada, et rahvuslik iseloom ja traditsioon ei ole midagi igipüsivat, vaid on pidevalt või mõnevõrra isegi hüppeliselt muutuv, kuid ikkagi sõltuvalt muudatustest rahva ajaloolistes tingimustes. Me näeme seda väga selgesti, kui kõrvutame eestlaste kohta antud karakteristikaid viimase paarisaja aasta kestel, või kui võrdleme omavahel rahvaloomingut selle aja jooksul läbitud erinevalt ajalooetappidelt.” (Eesti rahvatantsu ajaloost, 1962)
2. Kui nn. soome meetod 1920.-30. aastail eesti rahvaluuleuurijate jaoks kitsaks hakkas jääma, siis “ei nähtud uurimistööd lõppsihti enam ainult rahvaluuleteoste algkuju, kodumaa ja rändamisteede kindlaksmääramises… Leiti, et rahvaluulenähtused ei seisa eraldi, vaid on lahutamatud osakesed rahva mitmepalgalisest elust. See mõte leidis rakendamist eriti eriti materjalide editeerimisprintsiipide valimisel. Samuti leiti, et laulude tekst, viis ja esitamistavad on tegelikkuses tervik ja peab tulema sellisena ka uurimisele. Tähelepanu pöörati inimesele – lauljale ja jutustajale kui loojale ja tradeerijale.” (30 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamist, 1957)
3. Mardi- ja kadripäeva kommetest ja lauludest kõneldes tuleb “alla kriipsutada nende suurt vanust ning tähtsust eesti muistse põllumehe ja karjakasvataja elus. Täiesti ekslik on arvamine, nagu võiks mardisantide komme põlvneda keskaegsest andide korjamisest kloostrile ning olla siirdunud Eestisse alles keskaja lõpul Loode-Saksamaalt. (Kalendriliste tähtpäevade ja pidustuste laulud, 1960)