“Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”

“Nii nad tapsid meie Ferdinandi,” ütles virtin härra Švejkile, kes oli aastate eest vabanenud sõjaväeteenistusest, kui kroonuarstide komisjon ta lõplikult lolliks tunnistas, ja elatas ennast nüüd sellega, et müütas mingeid jõledaid segaverelisi koerapeletisi, võltsides nende sugupuud.
Peal selle tegevuse vaevas teda veel reumatism ja ta hõõrus parajasti opodeldokiga oma põlve.
“Missuguse Ferdinandi, proua Müllerova?” küsis Švejk, katkestamata põlve masseerimist. “Ma tunnen kahte Ferdinandi. Ühte, kes teenib rohukaupmees Pruša juures ja jõi seal kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki kahju.”
“Oh ei, armuline härra, ertshertsog Ferdinandi, sellesinatse Konopište Ferdinandi, selle paksu ja jumalakartliku.”
“Issan jumal!” karjatas Švejk. “Säh sulle lugu! Kus see juhtus siis temaga, selle ertshertsogihärraga?”
“Sarajevos kõmmutasid maha, armuline härra, teate, kohe levolvliga. Sõitis teine seal koos oma ertshertsoginnaga autos.”