Kapten Martin Ottomar Meier (sünd. 1881). Meremees, laevad ja majade omanik. 30. aastatel taluperemees. Järelkäija leiab tema jäljed omaaegsest Heinastest (praegu Ainaži), Riiast ja Pärnust, Rotterdamist ja Londonist, Buenos Airesest ja New Yorgist, Lissabonist ja Liverpoolist, Arhangelskist ja Tobolskist. Kokku vähemalt kaheksakümne viiest maailma sadamast. Kümme aastat oma elust tegutses ta Siberis Obi jõe äärsetes paikades, ehitas ja juhtis laevu, tegi äri Siberi jahi- ja kalameestega, kaardistas Obi jõge.
Otto kirjutas oma mälestused väikeses, aga korrektses kirjas – hariliku pliiatsiga paberilehekestele. Meile, eestlastele, on seletamatagi selge, miks tuli neid mälestusi mitukümmend aastat peita ja varjata. Üks sugulastest meenutab, kuidas tal lapsena õnnestus ükskord avastada Otto mälestuste peidukoht ja käia neid salaja lugemas. Tal on meeles, kuidas ta luges sealt 1919.-1920. aastate kohta, kui Siberis Tobolskis olid mahalaskmised. Püssi ette sattusid paljud sealsed ettevõtlikud inimesed, ei pääsenud sellest ka Otto. Ühel talvepäeval oleks Otto peaaegu kaotanud elu, kuid jõudis sekund enne laske visata lumele pikali ja teeselda surnut. Ei oska öelda, kui kaua ta seal lamas, aga õnneks üks samojeedi tüdruk leidis ta sealt, pani oma koerarakendile ja viis koju. Otto Meier oli saanud haavata, kuid samojeedid ravisid ta terveks. Ottol õnnestus saata Pauliinele sõna. Pauliine, kes sel ajal ootas nende kolmandat last, tuli talle järele. Elupäästja samojeedi neiu nime järgi sai Otto ja Pauliine peagi sündivale lapsele nimeks Loreida.
Seda seika siin raamatus ei ole ja teadmata on, kuidas ja miks läks kaduma leheke selle looga.
Paljude asjade kohta, millest Otto Meier oma raamatus räägib, ei ole meil endilgi täit selgust. Sest aastad on läinud ja oma küsimusi ei ole tihti enam kellelegi esitada.
– Kirjastajad
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.