“Jakob Hurt – Eesti ärkamisaja suurkujusid”

Ei tundnud ma eneses julgust ega jõudu kirja panna mehe elu ja tööd, kes on kündnud sügavad vaod eesti rahva arenemise põllul ja tööle äratanud tuhandeid eesti poegi ja tütreid. Ta tegi seda jaolt üksinda ja esimesena, kuid ta jätkas tööd ja talutas rahvast edasi ka radadel, kus teised juba enne teda olid samme astunud.
Ta on meie rahva ajaloos suur kuju. Veel seisame aja poolest kõik, ka nende ridade kirjutaja, tal liiga lähedal, nii et ei suuda parima tahtmisega ta suurust täiesti tühjendavalt ja objektiivselt hinnata, suudame seda vaid aimata.
Mis selles raamatus on tahetud ja suudetud anda Jakob Hurda kodusest ja avalikust elust ja tööst, toetub andmeile, mis on saadud ja kogutud kirjutajale kättesaadavaist allikaist. Siin oleks nimetada esimeses reas isiklikke kokkupuutumisi alates Tartus 1877. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandri-kooli koosolekuilt ja koosviibimistelt. 1885. aasta lõpult kuni septembrikuuni 1887 elasin esmalt kandidaadina ja siis 25. maist 1886. a. peale abiõpetajana J. Hurda perekonnas. Hiljemini (24. augustil 1888) sain ta väimeheks. Novgorodis elades kestis perekondlik läbikäimine J. Hurda elu lõpuni. Aastal 1889 sain August Busch´ilt soovi ta “Eesti Postimehe Õhtuste kõnede” tarvis Hurda elulugu kirjutada. Täitsin soovi ja ilmus lehes lühike elulugu andmeil, mis kirjalikult oma äialt sain ja mida nüüd ka selle töö juures on tarvitatud.
Kõik suuremad ja tähtsamad sündmused Hurda elus ja ta kokkupõrked teisitimõtlejatega aastast 1877 olen isiklikult kaasa elanud vaimustatud poolehoidjana.
Kuhu enese mälestused ei ulatunud, seal on mu abikaasa oma kogemustest ja mälestustest lisa andnud, samuti on Hurda vanem poeg Max, noorem poeg Rudolf ja tütar Linda mind andmetega toetanud. Rohket tänu võlgnen proua Olga Treufeld´ile, Hurda õetütrele, kellelt olen saanud mõndagi iseloomustavat joont Hurda ja ta perekonna elust suvitamiskordadel Salusalas ja Päidlas ning kodusest elust Peterburis. Küllalt ei suuda ma tänada dr. H. Koppel´it Tartus, Hurda õetütre Sofie Härmsi meest, kelle poole sageli töö ajal tuli pöörduda ja kes suurima lahkusega vaeva ja ajakulu kartmata mul nõuandjaks, julgustajaks ja ergutajaks on olnud. Härra dr. Oskar Loorits toetas mind mu uurimistöö ajal Tartus, andis näpunäiteid, soetas ärakirju ajalehtedest jne. Tänuliku meelega mõtlen ka kaastöötajale stud. A. Veitman´ile, kellega koos käisime uuringul Põlvas. Ütlen tänu ka Himmaste sugulastele, kellega olen isiklikult kokku puutunud ja kes mind on toetanud, vastates kirjalikult mu küsimustele. Tänan ka neid, kes mu ajalehes ilmunud üleskutse peale lahkelt teateid on saatnud.
Hurt on surnud, kuid ta ei või surnuks jääda oma rahvale, keda ta on armastanud, kelle mälestuste ja vaimsete varanduste päästmiseks ta viimse hingetõmbeni on töötanud. Ta elab. Ta sees põles suur armastus ja sellised inimesed ei sure surmas. Nad tõusevad omal ajal ja jäävad elama oma töödes ja mõjus iluks, auks ja õnnistuseks oma rahvale ja inimkonnale.