“Väikesed poeemid proosas”

… Baudelaire lõi koolkonna ja tema otsesemateks jüngriteks võib pidada Verlaine´i, Mallarmed ja teisi, kuna hingesugulus ulatub tagasi juba Francois Villoni juured.
Baudelaire kavatses kirjutada “Armunud naise katekismuse, psühholoogilise romaani moodsa armastuse üle”, samuti ka mõned novellid, mis ei toestunud aga kunagi, kuid mille sugemeist on tekkinud lõpuks ainult “Väikesed poeemid proosas” (ilmunud 1868. a.). Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastatust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole: ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames.