“Surm Veneetsias”

Thomas Manni (1875-1955) loomingus tervikuna on nähtud murdeea üha uuesti kordumist, mida Goethe pidas geeniuse põhitunnuseks. Nii kirjutamis- kui ka mõtteviisi osas katsetas ta rohkem, kui tänapäeva lugejad oskavad ehk märgata.

Thomas Mann sündis Lübeckis. Pärast jõukal järjel olnud isa surma kolis perekond Münchenisse ja Mann õppis sealses ülikoolis, süüvides Arthur Schopenhaueri ja Friedrich Nietzsche kirjutistesse ning Richard Wagneri ooperitesse. Wagnerilt võttis ta üle juhtmotiivi põhimõtte ning kasutas seda juba oma esimeses suurteoses, näpuharjutusest alguse saanud perekonnasaagas “Buddenbrookid. Ühe perekonna algus.” (1901).

Pärast seda kirjutas Mann mõnda aega lühemaid palu, enamasti novelle. 1905. aastal abiellus ta Katja Pringsheimiga, kellest sai talle pikaks ajaks ustav kaaslane ning kellega tal oli kuus last. 1912. aastal ilmunud “Surma Veneetsias” kirjutama inspireerisid Manni isiklikud kogemused 1911. aasta Veneetsia-reisil, kus ta kiindus 11-aastasesse Wladyslawi.

1924. aastal ilmus romaan “Võlumägi”. Peagi pidi natside vastu sõna võtnud Mann kodumaalt Šveitsi põgenema. Sealgi ei saanud perekond rahu ning lõpuks jõuti välja Ameerika Ühendriikidesse. Thomas Manni viimaseks suurteoseks jäi “Doktor Faustus”, mis ilmus 1947. aastal. Samal aastal pöördus kirjanik tagasi Euroopasse ning elas elu lõpuni Šveitsis.

“Esimese pilguga leidis ta poisi üles: võimatu oli mitte märgata punast lehvi tema rinnal. Ta oli parasjagu ühes teistega hõivatud mingi vana plangu paigutamisega üle liivalossi märja kraavi ning jagas teistele hüüete ja pealiigutuste abil näpunäiteid. Seal oli kokku umbes kümme last, poisid ja tüdrukud, temaealised ja mõned nooremad, kes omavahel kõikvõimalikes keeltes, poola, prantsuse ja ka Balkani keeltes lakkamatult vadistasid.

Kõige sagedamini aga kõlas tema nimi. Täiesti ilmselt imetleti ja austati teda ning ihaldati tema tähelepanu. Tema lähim vasall ja sõber näis olevat üks jässakas, pumatiga võitud mustade juustega linases kostüümis poiss, poolakas nagu temagi, kelle nimi kõlas umbes nagu “Jascu”. Kui töö liivalossi kallal selleks korraks tehtud sai, kõndisid nad kahekesi kaelakuti piki randa, ning too, keda hüüti Jaschuks, andis kaunile poisile musi.”

Europeia