Neisse suvenädalaisse mahtus kogu kahe inimese unistusteelu; midagi meeleheitlikku oli ses petetud mehe ja pisut lapseliku naise teineteise tormamises, nende püüdes kõiges toimuvas saatuse märke näha, tohutus tahtmises õnnelikuks saada.
Maalidest lummatud Riila oli oodanud kedagi valuliseilmelist, põlevapilgulist, armilisenäolist. Kuidas muidud sai selline söövitav igatsus ühe meesterahva käte läbi sündida; miski pidi seda temas ju põhjustama! Riila oli valmis kindlaks tegema, mis nimelt.
Ma ei tõmba kätt kohe ära, kujutlen, milline ta on: pikka kasvu, kaabuga, kalasabamustrilises mantlis. Pööran aegamööda pead ja kiljatan vaikselt vastikusest – mu poole vahib vinnisnäoline häguse pilguga nooruk, jäme katkikriibitud käsivars määrdunud jopevarrukast minu käe peale sirutatud.
Enel tabab end kiiremini hingamas, kui meenutab, kuidas ta tol ööl võidelnud oli – iseenese hirmu ja häbiga ning mehe ärevusega, üks käsi igaks juhuks ukseriivil. Ta peaaegu kuuleb taustaks jooksma pandud dušivee pladinat oma kõrvus.
Nüüd siis seisis ta siin, päriselus, ja vaatas mu poole alla oma kuidagi pooliku naeratusega päevitunud näol, ja mu käsi mäletas ta peo sügavust, mu unedest tuttavast kergendustundest näis piisavat terveks eelseisvaks talveks. Selle poolest oleksin võinud kohe linna tagasi sõita.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.