Laskusin põlvili su ette, Maaria, suudlesin su käsi, kindlas usus, et olin ometi leidnud oma kaotatud õnne. Aga sa raputasid kurvalt pead ja läksid ära ega öelnud, kelle eest põgenesid, iseenese või teiste eest. Sa kadusid tuule ja kellahelina linnast sama äkki, kui olid sinna ilmunud. Su viimsed roosid varisesid kokku ja muutusid põrmuks. Kirjas, mille saatsid, oli su viimne palve: ma ei tohtivat sind otsida, sest asjatuks pidi jääma iga katse sind leida.
Kas otsisin ma sind? Ma ei tea, Maaria.
Rändasin palju, aga su imesiniseid silmi ei saanud ma enam näha, samuti kui jäi mulle igaveseks saladuseks nende külm tähesära.
Loomingu Raamatukogu 1987, 1/2
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.