“Manon Lescaut”

Maailmakirjanduse ajalugu tunneb mitmeid mehi ja naisi, kes terve elu muud ei teinud kui kirjutasid, ometi tuntakse neid vaid ühe romaani, jutustuse või näidendi järgi. Kindlasti tuleb niisuguste kirglike kirjutajate hulka arvata ka preestrist sulemees Antoine Francois Prévost D´Exiles (loe: prevoo degzil) ehk lühidalt abee Prévost, surematu armastusromaani “Manon Lescaut” (loe: leskoo) autor.

Abee Prévost sündis 1. aprillil 1697. aastal Hesdini linnakeses Artois´ krahvkonnas Kirde-Prantsusmaal. Tema kasvatamise ja koolitamisega tegelesid jesuiidi, need suurepärased pedagoogid, ent samal ajal ka karmid sandarmid. Poisist pidi saama preester, kuid peale vaimuannete oli loodus kinkinud talle ka kirgliku loomuse, mistõttu tal tekkis usujüngritega alatihti pahandusi. Noor Prévost põgenes jesuiitide juurest ja hakkas teenima sõjaväes. Leidmata sealgi oma vaimsete ja füüsiliste kirgede maandamiseks soodsat pinda, otsib Prévost uuesti lepitust usuvendadega. Kahekümnekolmeselt, pikk benediktlaste kuub seljas, peab ta jutlusi kirikutes ning õpetab endast nooremaid kloostrikoolides (isegi Saint-Germaindes-Prés´s, mis praegu asub lausa Pariisi südames). Ent noore mehe kihk ei anna talle asu, tema armuseiklused aga ärritavad kolleege, seda enam, et ta oma vahekordadest mingit saladust ei teegi, veelgi enam – ta püüab neid koguni raamatutena avaldada. 1728. aastal ilmubki Prévost´ sulest “Ühe ilmaelust eemaldunud aadlimehe mälestused ja seiklused”. See jääb üldistavaks pealkirjaks ka tema järgnevate armastusromaanide pikale seriaalile. “Manon Lescaut” on selle sarja raamat.

Kartes oma julgeoleku pärast, põgeneb kirglik armastaja Inglismaale, viibib mõnda aega Hollandis, siis on ta jälle Inglismaal. Temast saab usin inglise filosoofia ja kirjanduse propageerija prantslastele (hiljem tõlgib ta prantsuse keelde peaaegu kõik Samuel Richardsoni romaanid ja muudki), asutab perioodilise väljaande “Poolt ja vastu”, milles propageerib anglofiiliat tolle aja frankofiilsele publikule, kirjutab ka ise Richardsoni vaimus armastus- ja seiklusromaane ning on üldse ääretult aktiivne. Prévost armastab nii elus kui ka paberil, nii pagenduses kui ka kodumaal, kuni sureb Courteuil´ külas Chantilly lähedal (mitte kaugel Condé printsi residentsist, sest kuninga nõbu tahtis lasta Prévost´l oma perekonnaloo kirja panna). Surm tabas kirglikku armastajat ja sulemeest 23. novembril 1763. aastal.

Nagu juba mainitud, tuntakse abee Prévost´d meie päevil vaid ühe romaani – “Manon Lescaut” järgi, mille täielik pealkiri on “Ševaljee Des Grieux ja Manon Lescaut´ tõeline lugu”, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1731. aastal Amsterdamis. Prantsusmaal ilmus teos alles kahe aasta pärast. Et aga tolle aja Euroopa haritud publik keelebarjääri ei tundnud, sai raamatust juba enne kodumaal ilmumist rahvusvaheline bestseller. Ometi kõlab sõna “bestseller” nii kauni armastusloo puhul kuidagi halvustavalt. Parandan ennast – “Manon Lescaut” on kõigi aegade loetavaim armastusromaan. Ta on inspireerinud poeete, kunstnikke, heliloojaid (Puccini, Massenet´ ooperid). Ka eesti kirjastajaid on “Manon Lescaut” varemgi köitnud. Teos ilmus 1931. a. Marta Sillaotsa tõlkes. “Europeia” sarja koostajad loodavad, et meie praegune tõlge eesti lugejat endiselt vaimustab ja loomingulist inimest inspireerib. Head lugemist teile!

Lauri Leesi

Sari: Europeia