“Heaolu kõigile”

Keskmise eestlase jaoks näib Ludwig Erhard olevat millegi kauge ja müstilise kehastus, kellest õigupoolest teatakse ülivähe. Kunagisele nõukogulikule ajakirjandusele oli ohutum temast vaikida ja kapitalistliku Lääne-Saksamaa “patud” Konrad Adenaueri või Franz-Josef Straussi kraesse kirjutada. Ludwig Erhardist oskas “mööda vaadata” isegi tema enda kaasaegne, kaasmaalasest filosoof Karl Jasper oma 1966. aastal ilmunud ja 1970. aastal eesti keelde tõlgitud raamatus “Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?”. Tõsi, korraks siiski vilksatab selle “järjes” Erhardi nimi ja seda äärmuslikult tendentsliku raamat (millest annab tunnistust kas või selle NSV Liidus avaldamise fakt ise) kohta neutraalses kontekstis: kõigi saksa rahvale tuntud, ent kaugete poliitikute seas olevat “teistest lähedasemad olnud ehk Ollenhauer ja “majandusime” looja Erhard”.
Tõeline Erhard teadvustus eestlastele mingil määral alles 1992. aasta rahareformi aegu, kui tõmmati paralleele 44 aasta taguse Saksamaa rahareformiga. Laiema avalikkuse ette võinuks ta tõusta vähemalt väitlustes teemal “sotsiaalne turumajandus contra liberaale turumajandus”. Seda aga ei juhtunud, sest nn. sotsiaalse turumajanduse suurimad tagaihkajad Eestis polnud temast pea midagi kuulnud, pealegi on Erhardi näol tegemist mandri-Euroopas sotsiaalse turumajanduse nime all kõige turukesksemat majanduspoliitikat ellu viinud mehega, kelle juurest “sotsiaalse turumajanduse” kodukootud taotlustele tuge otsida oleks lausa kurjast. Saksamaa neoliberaalse (ordoliberaalse) majanduskoolkonna esindajana tuleks tema ilmavaadet ja selgelt John Maynard Keynesile vastanduvat pakkumispoolset majandusideoloogiat käsitleda pigem kõrvuti Milton Fridmaniga. Seda enam, et mõlemad mehed on n.ö. välja kasvanud Friedrich August von Hayekist.