16 intervjuud Lavakunstikooli õpetajatega
“Teatripedagoogika on nii varjatud ja efektivaene valdkond, et kui uute näitlejate juurdevoolulüüsid sulgeda, siis aastaid ei märkaks seda keegi; aastaid ei muutuks esietendustega pikitud voogavas teatrielus miski.
Muutumine algaks vaevumärgatavalt, ainult tähelepanelikule aednikule taibatavalt, kuni äkki märkaksid kõik: meie armsad õunapuud on vanaks saanud! /…/
Teatrikool nagu iga teinegi kool pole omaette mingi väärtus. /…/ Koole on palju. Kooli väärtuse määrab alles see, kes on seal õpetanud ja kes on seal lõpetanud.
Õpetajate ja lõpetajate vahel kulgeb pidev andmise-saamise protsess, ja seda mõlemalt poolt. Mida me oleme lõpetajaile andnud, seda las räägivad nad ise ja sellest räägivad nende teod. Mida meie ise andes oleme neilt saanud, see laseb end kokku võtta paari lausesse.
Peale hallide juuste, tugeva annuse noorust ja elurõõmu. /…/ Ja seda lihtsat tõde, et kunagi pole noored vanadest halvemad, nad on ainult teistsugused. Ja veel: iga lennuga oleme saanud rikkamaks kogemuse võrra. Oleme muutnud ja täiustanud oma õppemetoodikat, koolitöö on sundinud meid mõtlema, otsima, katsetama, lahtisi silmi enda ümber vaatama. /…/
Ning lõpuks. Teatripedagoog peab olema ka teatripraktik. Nii me kõik pendeldame esietendustega pikitud efektsema ja kärarikkama Suure Teatritegemise ning avalikkusele varju jääva väheefektse teatripedagoogika vahel. Vahel oleme väsinud. Üliväsinud. Ning siis küsime endalt: millestki peaks loobuma, mis oleks vähem tähtis? Ja leiame kõik, et vähem tähtis on too kõigile ülitähtsana tunduv ning efektsemalt kulgev, esietendustega pikitud pool ja et hoopis tähtsam on nii tähtsusetuma tunduv teatripedagoogika – sest see on meie homne päev.”
– Voldemar Panso, 1972
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.