Paavstlikes kroonikates kerkis 13. sajandil esile naine, kes olevat 9. sajandil Rooma kirikus enneolematusse kõrgusse tõusnud. Et ta oli tark ning söakas, olnud ta meherõivastes rohkem kui kaks aastat “Jumala asemikuks” maa peal. Tõde tuli päevavalgele alles siis, kui naispaavst tänaval avalikult lapsega maha sai. Kas naispaavst Johanna tegelikult olemas oli, pole tänapäevani õnnestunud välja selgitada. Palju ürikuid on sellest ajast peale kirikuloolast poolt läbi lapatud, kuid ikka veel on rohkesti argumente, et Johanna olemasolu uskuda või seda eitada.
Emmanuel Roidise meelest seisab Johanna olemasolu väljaspool kahtlust. Ta mahutab fiktiivsesse biograafiasse (1866) mitmekülgse ja vaimuka kriitika oma aja kiriku ning ühiskonna aadressil. Üliõpilasena Berliini raamatukogudest leitud nappe andmeid täiendab ta paeluvate anekdootidega keskaja kroonikatest ning pühakulegendidest, luues sel teel põneva satiirilise romaani. Roidise pilke märklauaks on esmajoones tollane ortodoksne kirik, millele ta heidab ette tardunud tseremoniaalsust ning konservatiivsust. Ta leiab oma aja kristlike kirikute ebakohti juba keskajast, nimelt naispaavst Johanna eluajast. Salvava irooniaga kirjeldab Roidis paganlikku ebausku, mis veidraimate pühakulegendide kujul leidis tee kristlusse; ta polemiseerib nii keskaegsete misjonäride kui ka roomakatoliku kiriku kaksikmoraaliga.
Oma teosega tekitas Roidis ulatusliku skandaali. Kreeka ortodoksse kiriku sinodil keelustati see kohe ning autor heideti kirikust välja. Raamat aga muutus bestselleriks, mis peagi teistesse Euroopa keeltesse tõlgiti.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.